Meie kooli esindas 5 kollektiivi - tantsurühm, mudilas-, poiste- ja lastekoor ning puhkpilliorkester.
Tantsurühm Tantsupastlad. Meie kooli 3.b klassile oli XIII koolinoorte laulu- ja tantsupidu esimene ülesastumine. See pidu koos trennide ja ülevaatustega jääb pikaks ajaks meelde. Tantsupeole sõitsime juba 27. juunil, sest peoks oli vaja teha väljakuproove. See tähendab, et tuli õppida ümber tantsima. Originaaltants muutus hoopis teiseks tantsuks, sest väljakul tantsimine nõuab uusi jooniseid. Saime teada, mida tähendab tantsida kõrvetava päikese all, kui keha on loid, kurk kuivab ja õpetaja ei tee ikka veel puhkepausi. See üleelamine tuli meile Tallinnas ainult kasuks. Lapsed olid kannatlikud ja mõistvad, pidasid raskustele vastu. Paljudest rühmadest oli minestajaid ja vigastatuid, kiirabi sõitis harjutusväljakule ning kuumarabandusse jäänud lapsed viidi haiglasse. Kiitus meie tugevatele ja sõnakuulelikele lastele, kes jõid piisavalt vett, sõid korrapäraselt ning puhkasid ja magasid öösel. Nii pidas keha raskustele vastu. Meie trennipäevad kestsid hommikust õhtuni, kuid sellegipoolest leidsime aega Tallinnaga tutvumiseks.
Kontserte andsime kokku neljal korral. Üha enam hakkasime oma tantse nautima. Kogu tantsupere elas üksteisele kaasa, edutati ja hüüti julgustavaid hüüdeid, plaksutati rütmis kaasa. Tantsijad on aktiivsed, kes ei istu niisama. Nii ka meie lapsed: sobitati uusi sõpru, saadi kokku vanade tuttavatega, isegi politseinikud, kes turvasid lapsi, olid rõõmsad ning lõid tantsijatele plaksu käele. Dokumentaalfilmi teinud operaatorile lubasid lapsed, et tantsimist nad ei jäta ja ootavad juba uut tantsupidu.
Suur-suur tänu laste saatjale õpetaja Karin Jugale, kes oli nagu asendusema lastele. Karini hooliv suhtumine, nõudlikkus, järjepidevus, huumorimeel ja mõistmine aitas lapsi pidama vastu pikkadele väsitavatele päevadele. Suur kummardus ka lapsevanem Helenale (Rihardi ema), kes tuli oma ajast appi ning võttis sujuvalt osa kogu protseduurist. Heleni kauaaegne tutvus lastega aitas üle saada koduigatsusest, emalik hoolitsus laste eest on tänuväärne ja eeskujuks teistele.
Tsiteerin Helenat: “Tänud õp Karinile, kes oli nagu vedur ja vedas meie rühma läbi konarlike üleskaevatud Tallinna tänavate ja õhtuti väga sujuvalt rääkis elevil lapsed magama!”
Klassijuhataja Janne Änilane on aga kõige “suurem süüdlane”, see tähendab, et Janne utsitas tantsuõpetajat tegelema tema klassi õpilastega ning pidas pikki läbirääkimisi nii lapsevanematega kui ka õpilastega tantsust mitte loobuma. Enne peole sõitmist edutas lapsi ja julgustas neid, hüüdes lausega: “Kindlasti ma näen teid telekas!”
Sellist kogemust võib veelgi tunda tulevikus, ehk tänu mõistvatele kolleegidele ja toetavatele lapsevanematele on kõik raskused ületatavad. Kokku moodustame ühise tantsupere, kus kõik üksteist aitavad ühise eesmärgi nimel.
õpetaja Krista Tammik
Mudilaskooriga asusime teele laupäeval, 01.07 kell 7.00, et jõuda lauluväljakule proovi juba kell 9.50. Tallinnasse jõudes käisime esmalt läbi Tallinna Tehnikagümnaasiumist, millest sai üheks ööks meie kodu. Esimene proovipäev oli pikk, olime lauluväljakul üle kaheksa tunni, kuid õhtul kooli jõudes ei paistnud kellelgi mingit väsimust olevat ja saime seal koos mõnusalt aega veeta. Lapsed käisid söömas, õues mänguväljakul mängimas ja ei puudunud ka poekülastus. Uinumisega oli meil raskusi, sest ärevust ja elevust oli palju - kell oli 00.20 kui lõpuks valitses täielik vaikus.
Hommikul tegid esimesed silmad lahti kell kuus ja nii me järjest tõusime, kuni kella seitsmeks olid kõik üleval. Käisime hommikust söömas ja hakkasime sättima. Kõik kes vähegi patse punuda oskasid, said punuda kuni lahkumiseni, et kõigil lastel oleksid patsid peas. Rongkäik tundus lastele alguses väga pikk, kuid kuna melu oli väga palju, möödusid need viis kilomeetrit kiiresti. Väljakule jõudes seadsime sammud sööma, peale mida oli lastel veidi aega ringi rännata ning siis oligi aeg minna rivistuma, et laulda avaühendkoori lood. Taas oli aeg väikeseks puhkuseks, et olla valmis meie oodatuimaks hetkeks, mudilaskooride ülesastumine. Esinemine läks väga hästi ja lapsed nautisid, kuid lavalt maha minnes üllatas ilmataat meid hirmsa äikese, müristamise ja paduvihmaga. Kogunemiskohta jõudes olid lapsed läbimärjad ja hirmul. Ootasime, et vihm vaiksemaks jääks ja oligi aeg mudilaskooridel võtta ette kodutee. Kuigi laste esimese peo lõpp kujunes pisut hirmsamaks, jäid lapsed peoga rahule ja tahavad järgmisel korral kindlasti uuesti tulla.
Minuga kaasas olid võrratud saatjad, kes tegid minu esimese laulupeo juhendajana äärmiselt nauditavaks. Ma tahan tänanda saatjaid Krista Karu, Diana Kiilu, Gerda Aasamets ja Merle Mander. Tänu neile oli see laulupeo karussell kirjeldamatult äge ja teeksin seda nedega uuesti ja uuesti!
õpetaja Marleen Nõmm
Lastekoor
Lastekooril palju nalja,
vihmamees neid üle kallab.
Päiksepaistes paluvad,
et tuulehoog neid jahutaks.
Ja kui pühapäeval tõsimeeli,
vihm ei hooma oma kraani,
kuldsed neiud ilmuvad
ja end fooliumiga katavad.
Laulu üles võtavad,
mitte miski neid ei kohuta.
Juhendajale, saatjatele -
teevad pai hingele!
Lastekoor asus laulupeo poole teele 30. juunil kell 12.00. Põnevust täis meeleolu oli juba bussisõidu alguses üleval. Esimene peatus oli meil Linnamäe Vene Lütseumis. Selles mõnusas koolimajas seadsime oma koori jaoks sisse kuus klassiruumi. Seejärel suundusime lauluväljakule, kus saime laulda ühises proovis. Kõik lastekoori lauljad olid ülitublid. Meie lauljate seas oli ka neid, kes astusid üles veel teistes kooriliikides ning ka orkestrites. Kiitus neile vastu pidamast!
Lauluväljakule jõudes liikusime sööma suppi ja jäätist ning seejärel proovi rivistusse. Proov selleks päevaks lõppes poole seitsmest. Seejärel oli lauljatel võimalik minna linna ja nautida suvist Tallinna. Osad aga liikusid tagasi koolimajja, et jutustada ja mängida lauamänge. Võiks öelda, et meeleolukaid vestlusi klassiruumides ning koridoris jätkus hiliste öötundideni.
Teine hommik hakkas meil varase äratusega, sest lauluväljakul pidime olema juba kell pool kümme. Sellest kujunes väga pikk proovipäev. Neiud vabanesid taaskord õhtul kell kuus. Kuna päev oli emotsionaalne ning ka ilmataat üllatas meid erinevate nähtustega, siis paljud suundusid pärast proovi tagasi kooli. Ei erinenud ka see õhtu esimesest - mängisime, sobitasime esinemisriided, sõime ja jutustasime hiliste öötundideni.
Hommikul vara hakkasime sättima end rongkäiguks. Liikusime sihtkohta kahe bussiga. Rongkäigu alguse ootamine tasus end ära. Viis kilomeetrit läks linnulennul - hõiskamiste ja tervituste saatel. Olimegi valmis osa saama võimsast kontserdist “Püha on maa”. Emotsioonid olid ülevad nii laval kui lava taga. Ei heidutanud meid äike ega vihm, vingumise asemel leidsime lahendusi. Toetasime üksteist ja vajadusel ka soojendasime. Hilisõhtuks olime läbimärjad kuid õnnelikud. Suur tänu saatjatele Liisa Hansole ja Keidi Fomotškinile. Oli see vast sõit!
õpetaja Aet Vill
Noorte laulupidu ühes naljade, naerude, vestluste, laulude ja ootamatustega, tekitas mõnusa ühtekuuluvustunde ja jääb ilmselt pikalt nii õpilaste kui ka õpetajate mälestustesse. Õpilaste saatjana oli mul rõõm näha, kuidas õpilased koos tegutsesid, üksteisele olemas olid, rongkäigus hõiskasid ning hoolimata erinevatest ilmastikuoludest, endast siiski maksimumi andsid ja laulupidu nautisid. Kogetu võtab hästi kokku ühe õpilase öeldu: "Tegelikult oli täiega lahe!". Olen väga uhke meie kooli õpilaste ja juhendajate üle! Õpetaja Keidi Fomotškin
Poistekoor
Poistekoori poisid kogunesid 30.juunil peale seitset hommikul Ülejõe Põhikooli ees, seljas sinised särgid, peas sama värvi mütsid, silmis uudishimu ja uni. Algas sõit laulupeole. Päev jätkus Tehnikagümnaasiumis, kus nägime meie ajutise öö-kodu ruume ja sõiduga lauluväljakule, kus algasid proovid. Sõime ka maitsvaid laulupeosuppe ja olime üllatunud, kui kiiresti liikusid järjekorrad. Pärastlõuna oli meil vaba ja tutvusime vanalinnaga. Külastasime Dominiiklaste kloostri hoovi, käsitöömeistrite tänavat, Raeapteeki, astusime sisse Maiasmokka ja Pühavaimu kirikusse. Vabaduse platsil kuulasime kitarriorkestrit ja poiste soovil tegime sõitu trolliga. Sarvedega buss sai meie peamiseks liikumisvahendiks Tallinnas. Õhtu veetsime ööbimiskohas -Tehnikagümnaasiumis, kus pakuti õhtusööki, oli suur peaaegu tühi kool ja energilisemad võisid teha jooksuringe ning lähedal olevast ostukeskusest sai vajadusel midagi head osta. Õhtu oligi märkamatult käes ning algas öörahu.
Teine päev kulges proovide rütmis. Kuna päev oli tihe, siis muud meelelahutust väga sisse ei mahutanud. Aga tegime trammisõidu, mis oli paljudel poistel esmakordne kogemus. Õhtu veetsime koolis, kus panime valmis peoriided, sõime õhtust, käidi ihu harimas ja tutvuti teiste koolide laulu- ja tantsulastega.
Pühapäeva hommikul tundus vahelduva ilma tõttu rongkäigu algus natuke venivat, aga kui liikuma saime, oli hea tunne. Pisikesed poisid pidid tegema pikemaid samme ja suured samme lühemaks võtma. Tore oli, kui hüüetega tervitati ja poisid rõõmsalt vastasid. Vahepeal tibas vihma, siis piilus korraks päike. Teekond olevat olnud pikk, aga möödus lõbusalt ja märkamatult.
Kindlasti jääb poistele meelde piksekärgatus ja paduvihm vahetult enne esinemist, aga see ei neid ei murdnud. Laul kõlas võimsalt. Paljudel oli algul kurb meel, et ei ole võimalik peo lõpuni jääda, aga märg-jahe ilm tegid oma töö ja soojast bussisõidust Tehnikagümnaasiumi oli meel hea ning õhtul kodus vaatasid vist kõik telerist „Ta lendab mesipuu poole“…
Aitäh vanematele, kes olid nõu ja jõuga poistele terved päevad abiks, seltsiks ja julgustuseks noorimatele. Aitäh õpetaja Reinele, kes pani poisid nii hästi laulma ja teadis, et sinine särgi-mütsi komplekt teeb poisid hästi märgatavaks-silmapaistvaks. Aitäh poistele, kes olid väga optimistlikud ja kordagi ei virisenud ei toidu, põrandal magamise, ilma ega väsimuse-igavuse üle. Ilma vastu me ei saanud ja pidu jääb kauaks meelde.
õpetajad Helle Toots, Ly Eisenschmidt, Sybille-Dagmar Leino
Puhkpilliorkester
Orkester veetis laulupeol toredasti aega. Proovides mängiti päike välja ning vahepauside ajal leiti uusi sõpru. Koolis, kus ööbiti, sõbruneti veel rohkem orketrikaaslastega ning iga õhtu lõpetati mitme tunnise kaardimängu ringiga, kus saadi üksteise kohta rohkem teada. Rongkäigus saadi küll veidi vihma kaela, kuid see mängijaid ei heidutanud ning nende “hei” merelauludes pani ikkagi Tallinna kajama.
Orkestrant ja vilistlane Jaanika Karjus
